esmaspäev, 9. veebruar 2009
teisipäev, 3. veebruar 2009
Miks ma olen Sarve fänn?
Mis paneb mind vabatahtlikult vihmasajus ja päikeses mööda Sarve poolsaart kõmpima? Arvan, et enamik inimesi kogeb sedasama, mis mina: loodus kosutab, tugevdab, rahustab, annab uusi sõpru, pakub naudingut kõigile meeltele, aga ka teadasaamis- ja õppimisrõõmu. Aga miks just Sarve?
Olen armunud sellesse vaevalt kuue ruutkilomeetri suurusesse poolsaaresse. Ma naudin loopealseid, klibulookaasikuid, kiviseid randu, avaraid vaateid merele, lahtedele ja laidudele.
Sellel poolsaarel elades saab teha igasugu meeldivaid toiminguid: teha küttepuid, süüdata lõket, tuua vett, valmistada lihtsat toitu, kütta sauna, võtta leili, magada. Siin saab kõndida madalas kivises vees, ujuda, kuulata, haista, maitsta ja puudutada merd, vaadelda taevast, kive, taimi ja linde. Rannas võib omaette mõtteid mõlgutada, viibida sõprade seltsis juteldes või vaikides, liikuda vaikselt ringi, veidi koristada, koguda prahti ja mere toodud aardeid.
Sarve maastik lummab. Inimene tunneb end talle armsas paigas hästi. Meelispaigas suudab ta korrastada oma mõtlemist, tunnetada, säilitada ja üles ehitada minapilti.
Soovi kogeda looduselamusi suurendab seegi, et ihaldatavat ja imetletavat jätkub alati, kuigi taimede ja lindude nimesid ei tarvitsegi alati teada.
Avastusretkedel leian taimi ja seeni, mida ma veel ei tunne. Võin pikkadeks tundideks, kui mitte päevadeks määrajasse uppuda. Teadmised lisavad, mitmekesistavad ja süvendavad elamusi. Kui ma ei teaks, et on olemas käpalised, jääksin ilma rõõmsast tundest, mida nüüd kogen, kui kohtan kasvõi ühte neist haruldastest taimedest.
Kõik need tunded, mis mind siin valdavad, on meeliülendavad.
Olen armunud sellesse vaevalt kuue ruutkilomeetri suurusesse poolsaaresse. Ma naudin loopealseid, klibulookaasikuid, kiviseid randu, avaraid vaateid merele, lahtedele ja laidudele.
Sellel poolsaarel elades saab teha igasugu meeldivaid toiminguid: teha küttepuid, süüdata lõket, tuua vett, valmistada lihtsat toitu, kütta sauna, võtta leili, magada. Siin saab kõndida madalas kivises vees, ujuda, kuulata, haista, maitsta ja puudutada merd, vaadelda taevast, kive, taimi ja linde. Rannas võib omaette mõtteid mõlgutada, viibida sõprade seltsis juteldes või vaikides, liikuda vaikselt ringi, veidi koristada, koguda prahti ja mere toodud aardeid.
Sarve maastik lummab. Inimene tunneb end talle armsas paigas hästi. Meelispaigas suudab ta korrastada oma mõtlemist, tunnetada, säilitada ja üles ehitada minapilti.
Soovi kogeda looduselamusi suurendab seegi, et ihaldatavat ja imetletavat jätkub alati, kuigi taimede ja lindude nimesid ei tarvitsegi alati teada.
Avastusretkedel leian taimi ja seeni, mida ma veel ei tunne. Võin pikkadeks tundideks, kui mitte päevadeks määrajasse uppuda. Teadmised lisavad, mitmekesistavad ja süvendavad elamusi. Kui ma ei teaks, et on olemas käpalised, jääksin ilma rõõmsast tundest, mida nüüd kogen, kui kohtan kasvõi ühte neist haruldastest taimedest.
Kõik need tunded, mis mind siin valdavad, on meeliülendavad.
Tellimine:
Postitused (Atom)