Lihtsuse võlu

Mulle meeldib väga Hendrik Relve mõte:

“Olen vahel mõelnud, milline peaks olema värv, mis kõige täpsemini loopealse olemust iseloomustaks. Pakuksin selleks tooniks halli. Halli vammusega on lambakarjad, kes rohtu näksides ja kadakaid pügades loopealsete püsimise eest hoolt kannavad. Hallid on ka kiviaiad ja muud kiviehitised, mida inimkäed loopealsetele aegade jooksul on rajanud. Isegi kivikirstud, kuhu meie esivanemad tuhandeid aastaid tagasi oma lahkunuid jätsid, olid sama värvi. Hall kivi, mida loopealsel alati leidub, kannab nime – paekivi. Seesama paekivi on ka peamine loopealse taimekoosluse kujundaja. Ise küll enamasti õhukese mullakihi all varjul, on see hall kivi nii või teisiti tähtsaim põhjus, miks looniit sageli nii õite- ja värvirohke välja näeb. Eestlane valis paekivi oma rahvuskiviks. Kas võiks nüüd edasi arutledes välja pakkuda rahvuskivi kõrvale eesti rahvusmaastiku? Milline oleks see maastik Eestis, mis kõige kujukamalt iseloomustaks kodumaa palet? Küllap võiks meil rahvusmaastikke olla lausa mitu. Kui siiski valida vaid üks, kas ei võiks see olla loopealne? Eestile igiomane, kuid muu maailma jaoks päris ennenägematu välimuse ja olemusega paik, mis sündinud inimese ja looduse pikaajalisest käsikäes toimimisest”.